Komm ja ühiskond

Komm ja ühiskond on mulle õpetanud sõnastama ja koostama oma sõnumit - seda, mida ma tahan edasi anda nii, et ka teised sellest aru saaksid. Kui su vestluspartner ei saa sinust aru siis ei ole see mitte tema,  vaid sinu süü, sest sa ei ole talle seletanud konteksti või su sõnum jääb muul määral arusaamatuks. Sellest võib tekkida tohutult palju konflikte, sest inimestel on juba kalduvus üle mõelda ja kui nad ei saa kontekstist ega sinu sõnumist aru siis tekib liiga palju mõttetuid draamasid, mis võiksid sama hästi olemata olla. Ülemõtlemine tekibki selle tõttu, et puudu oleva informatsiooniaugud täidetakse oma informatsiooniga.
Seega sa ei saa süüdistada inimest, kes üle mõtles, vaid sõnumi formuleerijat halva sõnumi koostamise eest. Adressant peab alati arvestama ka sellega, et adressaat on fastsinatiivse informatsiooni režiimil - ta tajub alati ka sõnumi juures olevat emotsiooni ja kui sõnum on saadetud vale emotsiooniga on ülemõtlemiseks veel rohkem põhjust.

Aine juures keeruliseks jäi kõigi nende blogipostituste koostamine, sest põnevaid uudiseid, mille põhjal postitada oli väga vähe.

Loengu juures meeldis mulle see, et ma sain endale üli hea kontseptsiooniga blogi.

Ennast kiitmast ma ei väsi ja kui väsin siis puhkan ja kiidan edasi.

Mida kursusel teisiti korraldada? Karuema võiks mõelda, et ta ei ole masin ja ükskõik kui suur see veiniklaas ka ei oleks on 200 blogi pidev lugemine suhteliselt suur ettevõtmine. Tean, et õppejõud on ka ise sellest valust ja ilust aru saanud. Tegelikult on ju kõik tore ja blogimine on tõesti kasulik väljendusviis õpilastele, lihtsalt karuemast hakkab kahju.

Ja kuna ma lõin nii hea kommunikatsiooni kontseptsiooni - komm, oma blogile siis ma ei saa mitte selle kasutamist lõpetada.

 

Kriis

Vikipeedia andmetel on kriis traumaatiline või pingeline muutus inimese elus, või ebastabiilne ja ohtlik sotsiaalne situatsioon poliitilises, sotsiaalses, majanduslikus, sõjategevuses või oluline looduskeskonna nähtus, millega kaasneb ähvardavalt järsk muutus. Lihtsustatult - kriis, kui 'kateseaeg' või 'erakorraline sündmus'.

Priimäe sõnul on kriis olukord, millel on vaid kaks teineteist kontradiktoorselt välistavat lahendit.

Poliitiline - demokraatlikkriis: praegune poliitiline korraldus vs selle vastu võitlejad.

Minu jaoks kõige silmapaistvam poliitika vastu võistleja on kuulus koomik, näitleja ja telesaate juht Russell Brand.

Päevakajane on Russell Brandi poliitilisese revolutsiooni plaan, mille tõttu tekiks meil üks korralik mõnus poliitiline kriis, mille kõrval Ojulandi väljaheitmine Reformierakonnast on nohu.

Russell Brand - one fine lad

Mees, kes kunagi pole valmas käinud, alustas poliitilistel teemadel rääkimist 2013. aastal oma stand-up comedy esinemistel ja peale seda toimetas ühe numbri poliitilist ajakirja New statesman.

Tema vaated põhinevad sellel, kuidas võimul olijad (nii majanduslikult kui ka poliitiliselt) hävitavad Maad endale suurema kasumi tootmiseks. Brand  kutsub inimesi üles jätkusuutlikuma poliitika ja majanduse arendamiseks.

Brand rõhub sellele, et poliitika ei ole enam oma maa ja rahva heaolu parandamine, vaid rahal põhinev äri. Poliitikasse pürgijad tahavad olla lähedal rahasoonele ja ei midagi muud, keegi neist ei hooli kui palju lapsi meie riigis nälgib, peaasi et endal on palk suur ja laud rikkalikult kaetud.

Brand ise ei käi valimas, sest tal ei ole millegi poolt oma häält anda. Sellega seoses meenub meil Eestis olev põhimõte, et lähen hääletan ükskõik kelle poolt, peaasi ainult, et Keskerakond ei saaks võimule. Siis me hääletamegi erakondade poolt, kes lubavad igal valimisel sama asja, kuid midagi siiski ei muutu. Rahvale antakse lõputuid suuri lubadusi ("Viie aastaga viie Euroopa rikkaima riigi hulka!") ja võimule saab kõige suurem lubaja, kelle rahakott täitub kõige rikkalikumalt ja meil on riigis lapsi, kes ei saa omandada põhiharidust. Mille eest me oma hääle anname?

Ema ja isa 11. käsk

Brand õhutab oma järgijaid mitte valima, arvates, et seda siis mitte tehes saavutame me siin maailmas utoopilise korra, kus elu on lill. Billy Connoli on öelnud: "Ärge hääletage, see õhutab neid!".

Eestis tegeleb poliitika vastase liikumisega, alates 2012. aastast liikumine Aitab valedest

Kui rahvas arutleks selle üle, et kui palju kasu reaalselt toob mõne kandidaadi lubadus rahvale ja kui palju kasu sellest saab kandidaat ise, siis ta näeks, et me oleme omadega tupikus. Sellised suured ja utoopilised revolutsiooniplaanid, nagu Brandil ja Eestis (ilmselt ka mujal maailmas tegutsevad sarnased meeleavaldused) oleval Aitab valedest liikumisel on demokraatial põhinevad ja seal juures ka väga mõjuvõimasad just selle pärast, et rahvas rakendab oma võimu....meil on õigus hääletada (kas siis minna hääletama või mitte), meil on õigus sõnavabadusele ja rahumeelsele koosviibimisele. Sellised ettevõtmised, mis soovivad muuta meie maailma paremaks paigaks on rahumeelsed. Samas kui palju rahu kavatsusi on rahvale ja Maale majanduslike ja poliitiliste rahapumpade juures võimul olevatel suurmiljardäridel? Enamus neist ajavad ainult kasu taga ja seda üritavad nad saada kõikjalt. Pangad nõuavad sinu käest automaadi kasutamistasu (õnneks veel mitte Eestis) ja suurettevõtted mõtlevad välja uusi mooduseid kuidas klientide käest veel rohkem raha kätte saada.

Kui me tahame kunagi midagi muuta, siis me peame kõige pealt muutma iseennast ja oma suhtumist. Mitte olema nii ükskõiksed ja hoolima rohkem ka sellest, kus kohast meie igapäevaselt tarvitatav tuleb. Eelkõige tuleb muidugi hoida ennast, enne kui asud tervet planeeti aitama. Sest kes seda aitab, kui sind ei ole?
Me tõesti suudame muuta selle maailma elamiskõlbulikumaks kõigi jaoks, kui meil on mille eest oma hääl anda ja me anname selle inimestele, kellel on mõttes sama heasüdamilikud soovid kui meil - aidata rahvast ja maad, millel elame. Kui me valime inimesi, kes on ainult enda heaolu nimel väljas ja hoolivad ainult enda rahakoti paksusest, mitte sellest millises seisus on rahva heaolu ja õnn, siis me ei saa nimetada midagi jätkusuutlikuks.

Roosatäpi müsteerium

Sakala ei ole enam mitte ainult Eesti naerualune, vaid ka Venemaa.
Venemaa populaarses jutusaates "Õhtune Urgant" käsitleti roosa täpi müsteeriumi, et Eestis on tekkinus skandaal roosa täpi tõttu. Venelastel nalja nabani kui ogaraks need lääne naabrid läinud on.
Saatejuht palus neil, kes roosa sõõri tekitajatest midagi teada võivad, politseiga kontakteeruda.
Selle peale näitasid nad pilti Venemaa lauljannast Maša Rasputinast, kellel on suured roosad lopsakad huuled.
Kaassaatejuht ütles selle peale, et Rasputinal on komme esinemiskohas maad suudelda.

Kõige toredam uudis täpist ilmus siiski viimati Sakalas, kui ta oli tehtud juba naaberriikide naerualuseks. Viljandi roosa täpp ei olegi rööviga seotud.

Ma piilun sind põõsast ja põrandapraost, ehk kuidas luurata perekonda kaubanduskeskuses

Koht: Norde Centrumi Rimi
Aeg: 25.11.13 ehk esmaspäev pool tundi enne poe sulgemist (21.25)
Perekond: Isa, ema ja pisikene tüdruk

Oma ideaal perekonda pidin üsna kaua ootama, sest enamasti oli tegemist lastetute noorpaaridega, üksikute külastajatega või siis ühe vanema ja ühe lapselise perega.
Ideaal perekond saabus suure naeratusega nimekiri näpus. Ema ajas näpuga ostunimekirja ja hoidis teise käe otsas pisikest tütart. Isa lükkas käru ja tegeles kauba tõstmisega.
Tüdruk oli vaikne, naerusuine ja vaatas suurte silmadega ümber toimuvat. Ei esitanud mitte mingisuguseid pretensioone. Ilmselt aimas, et vanemad talle midagi head niikuinii ostavad ja varsti toovad ka päkapikud lisa.
Alustati puuviljadega, neid osteti ikka mitu erinevat ja üsna palju, nagu ka köögivilju. Muidu ikka tavaline ost: leib, piimatooted, maiustused, mõned puhastusvahendid. Alkoholiosakonnas ei kõndinud isa oma kuus-või nelipaki poolegi, osteti hoopis peale väikest arutelu valget veini (mitu pudelit).
Põhiliselt oli neil asi paigas, mida osta. Käidi üsna rutiinselt pood läbi. Võib isegi öelda, et kiirustades. Järgiti põhjalikult nimekirja ja muule väga tähelepanu ei pööratud.
Perekond oli üsna hinnatundlik. Osteti hinna poolest odavamaid tooteid ja soodustooteid.

Minu vaadeldud ideaalperekond suutis terve Rimis veedetud aja olla ülimalt naerusuine. Mind õnneks ei märgatud, kuigi pisike tüdruk vahepeal vaatas mind nagu teda luuravat päkapikku.
Nutikas neiu oli.

Kommunikatsioon minu silmis

Maja täis kommunikatsiooni

Minu lemmikuks kommunikatsioonivahendiks on igasugused visuaalsed sõnumid. Graffitid, kritseldused, reklaamid jne. Minu jaoks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Pilt annab sulle edasi rohkem kui tekst.

Sellel pildil on tegemist sarvilise kommunikatsiooniga. Sarved tähistavad jõukust ja vaprust. Öeldakse ju, et tegelikult suurim võim on meedia käes. Võim tagab jõukuse, ja et võimule saada on vaja vaprust.

Kuna  ma õpin kommunikatsiooni instituudis ja meie sümboliks on kirss, siis minu jaoks võrdub kommunikatsioon kirssidega.

Roosa plekk

Kogu Eesti naerab Viljandi kriminaalpolitsei üle ja süüdistada saab ainult Sakalat.
Politsei otsib roosa värvipleki autoreid. Ootan huviga kui pikk vanglakaristus "kunstnikele" määratakse.

Roosa ringike paneb mind mõtlema, kui risustatud on meie uudismeedia. Mille jaoks tekitada uudist millestki sellisest, eriti kui lugejatele ei anta mõista miks see ringike nii oluline on. Lihtsalt: "Viljandi kriminaaltalitus teeb kindlaks Viljandi linnas Koidu tänaval maja number 20 juures kõnniteele roosa värviga tehtud märgistuse autorit."

Võib-olla tulevikus kui politsei leiabki üles autorid ja seostab neid mingisuguse suure ja hirmsa kuritegevusega, siis on artikkel õigustatud, aga praegu on situatsiooni huumor selles, et suur põnevusemull ehitatakse ümber roosa ringi ja Viljandi sai endale uue vaatamisväärsuse.

Loodan, et politsei segadusse ajamiseks neid ringikesi üle Eesti juurdetekkima ei hakka.

Selliste artiklite puhul mõtlen, kas nad ikka vastavad uudiste kriteeriumitele.

•  Mõjukus, olulisus, kasulikkus ühiskonna jaoks.

Ei kujuta ette kui kasulik see Viljandi mainele on.

Nagu üks kommentaator kirjutas:

jälle viljandi - miks küll alati ma kuulen, et viljandis need jubedused toimuvad!!! ma ütlen kindlalt, et mina oma jalga enam sinna ei tõsta, kui midagi ette ei võeta, milleks meile valimised ja politsei, kui MITTE MIDAGI ei muutu ja kõik jätkub sama moodi!!!!! täna on roosa märgistus tänaval - mis homme, eksole. aitähh, eksole reformierakonnale, kes on aastaid mööda vaadanud, mis meie linnas toimub, kus on folk ja paadimees, aga tegelikult toimub kuskil varjatult mingi allailma elu, mis... ma lihtsalt ei suuda enam!!!!

• Erakordsus. Mida erilisem on sündmus, seda suuremat huvi pakub.

Artikkel on tõesti erakordne ja silmapaistev. Sarnaseid tihti ei leia.

• Lähedus lugeja jaoks (geograafiline ja emotsionaalne lähedus).

Arvan, et nii mõningad viljandlased käivad roosat plekki pildistamas ja uudistamas. Mujal elavad viljandlased kindlasti loevad artiklit ja muigavad omaette. Koidu 20 elanikud tunnevad emotsionaalset lähedust ja hakkavad pleki vaatamiseks pileteid müüma.

• Värskus. Ajalehele on uudis värske vaid siis, kui sündmusest pole möödas rohkem kui 24 tundi.

Artikkel sellest on vaevalt päeva vanune, plekk on olnud seal juba viis kuud kui mitte rohkem.

• Päevakajalisus. Mida rohkem uudisest räägitakse, seda olulisemaks muutuvad üksikosad.

Asi sai alguse lühikesest Sakala artiklist ja jõudis edasi teistesse suurtesse ajalehtedesse, nagu näiteks Postimees.

• Konfliktsus. Erinevate arvamuste, seisukohtade, vaatenurkade põrkumine.

Mida teeb Viljandi politsei, selle artikli põhjal võime järeldada, et neil on nii vähe tööd, et ajavad juba Banksy'sid taga,

• Meelelahutuslikkus.

Ülejäänud Eestil on nalja nabani ja rohkem.

• Prominentsus. Asjasse on kaasatud isikud, keda tuntakse-teatakse.

Võib-olla tuleb välja, et täpi joonistajaks osutub mõni tuntud isik.

K. Kask "Meediaõpetus", 2005

Täna ilmus Sakalas täpi kohta artikkel. Nende sõnul jääb Viljandi politseist mulje, nagu neil ei ole muud teha kui täpi joonistajaid taga ajada.
Tegelikult oli kogu artikkel esitatud politsei palvel, et meedia abil leida pealtnägijaid. Politsei arvab, et täpitaja võib olla seotud Viljandis korda saadetud rööviga.
Täpist tehti täna põhjalik seletav artikkel, kuna täpi lugu ostus Sakala kõige loetumaks artikliks.

Jään huviga ootama joonistajate tabamist ja täpi joonistamise põhjuse selgumist.

Advertising on Facebook

Facebookis on võimalik kõigil reklaamida ennast, oma firmat või siis toodet. Kõige meeldivam selle juures on see, et peale oma reklaami postitamist sa saad selekteerida oma sihtrühma ja ainult seda kindlat sihtrühma oma reklaamiga pommitada.
Google Chrome poes on internetireklaamide jaoks app, mis blokeerib kõik ise üles hüppavad reklaamid ja ka Facebookis olevad.

Google Chrome adblock

Mulle endale ei meeldi tüütud reklaamid (Postimehes, Delfis), mida ma näiteks pean enne taga ajama, et sulgeda. Tavaliselt on see sulgemisristike nii väike, et kui sa oled näiteks liikuvas sõidukis siis avaneb sulle terve reklaam. Eriti naljakas on kui sellel reklaamil on ka väga vali heli ja su arvuti heli ei ole kinni, siis saavad reklaamist osa ka kaasreisijad.

Kui tulevikus klient palub mul teha sellise reklaami, siis eks ma ikka teen talle, aga isiklikult võiksid need olemata olla.
Facebookis olevad reklaamid ei ole segavad ja tüütud. Need on  nupukesed, mis tavaliselt isegi ei püüa mu pilku.
Facebooki  küljereklaamidel on veel pikk maa käia, et end isuäratavaks muuta.
Need, mida firmad su seinale jagada lasevad on juba teine teema.

Candy called Facebook

Facebook on kõige laialdasemalt kasutatav suhtlusportaal terves maailmas. Tegemist on tõelise kommipommiga - 2013 aasta märtsis oli Facebookil 1.11 miljardit kasutajat. Ilmselt praeguseks on see number jälle kasvanud.
Isegi Mark Zuckerberg ise ei osanud oodata, et tema portaal võiks nii suureks paisuda, et sellest saaks reaalne firma ja veel üle miljardii kasutajaga.

Zuckerberg lõi Facebooki, et inimesed saaksid jagada oma pilte, mõtteid, sündmusi ja sõnumeid. Et oleks sait, mis kõiki ühendaks ja aitaks lihtsalt kontakti hoida.

Praeguseks on veel inimesi, kes ei tee endale kasutajat põhimõtte pärast, et mitte olla nii mainstream. Mark Zuckerberg and Facebook dokumentaalis räägivad küsitletud inimesed, et ilma Facebooki kasutajata jäid nad sotsiaalsest elust kõrvale, põhiline informatsioon levis selle kaudu ja kui sellest eemal olla siis jäid ka sündmustest eemale.

Facebooki magus osa

Sa oled kõige sündivaga kursis. Sind saab läbi Facebooki kutsuda pidudele. Sa mäletad tänu Facebookile oma sõprade sünnipäeva. Päris tihti kuuleb sellist väljendit: "anna andeks, ma ei teadnud, et sul sünnipäev oli, ma ei ole Facebooki jõudnud."
Erinevad firmad postitavad oma jälgijatele teateid allahindlustest, attendiga saab üritustele odavamalt sisse jne.
Sa näed oma sõprade tegemisi. Kus nad käisid, kellega olid......see on kahe poolega asi. Nii halb kui hea. Suurtele stalkimissõpradele ilmselt ülimalt positiivne.
Sa saad lihtsamalt suhelda oma sõpradega ka teistest riikidest. Kuna ma elasin aasta Londonis ja sain sealt palju tutvusi, on läbi Facebooki ülimalt lihtne nendega kontakti hoida.

Facebooki maitsetu osa

Salvestab su andmeid ja pilte. Sinu pildid ei haihtu peale kustutamist, nagu Alice jäneseauku.
Need jäävad Facebooki tallele ja kui keegi peaks kunagi neid nii väga tahtma ja on nõus selle eest Facebookile ilusa summa maksma siis on need sama hästi kui tema.

Tekitab sõltuvust. Kasutajatel on tõsine vajadus pidevalt oma kontot vaadata, et kas keegi on midagi postitanud, kirjutanud jne. Sõltuvuseks võib ka teiste järgi stalkimist nimetada. Kui see on läinud juba üle piiri, et pead pidevalt teiste kontosid vaatama ammutamaks sealt mingisugust kindlat infot.
Muudab omavoliliselt seadeid. Järgneval sisse logimisel võid avastada, et muudetud on sinu ajajoone vaateid või messengeri ilma sinu luba küsimata.
Sõltuvust tekitav stalkimis koht
Inimesed ei suhtle enam muud moodi, kuna Facebookis saab kõik vajadused rahuldatud. Tänu arenenud nutitelefonidele ei pea sa enam oma sõbrale isegi mitte helistama, nii sama kokku saamisest rääkimata. Käip piiks ja su sõber saab su Facebookis saadetud sõnumi kätte. Sõprade kogunemised muutuvad Facebookis istumiseks. Kõigil on telefonid ja arvutid ees ja omavaheline suhtlus on peaaegu olematu. Samas vahet ju ei ole, peale kokku saamist võib kõik jälle Facebookis üle rääkida.
Kõigi igapäevaeluga kursis olemine. Tuttavad, kelle igapäeva tegevusest sa ei hooli, kuid tead siiski, sest nad postitavad kogu oma elu ja iga mõtte Facebooki sulle lugemiseks.

Võiksime mõelda vahel ka teiste peale ja mitte risustada nende igapäevast Facebookis käiku mingi rämpsuga. Võib-olla kedagi tõesti huvitab, et sa sõid hommikuks muna, aga alusta pigem blogi, et oma lugejaskonda selekteerida ja anda sellist infot inimestele, keda see tõesti huvitab.

Facebook on tore, aga samas ta ei ole ka nii tore. Iga hea asjaga kaasneb alati ka midagi halba. Kõige rohkem on mul kahju meie suhtluse nüristumisest, emotsioonide kadumisest ja sellest, et me ei oska oma sõpradega kvaliteetaega veeta ilma, et kellelgi facebook lahti oleks.

Koduvalve uuetele klientidele

Eelmise aasta talvel leidsin Sõpruse kino juurest sellise maheda reklaamiapsaka.

Kas eesti meedia kontsrueerib või peegeldab?

Arvan, et meedia nii konstrueerib kui ka peegeldab.

Konstrueerib: Meediale pole kunagi kättesaadav kogu informatsioon. Või kui on siis rahva info huvi on nii täitmatu, et seda tuleb inimeste uudishimu ammendamiseks veel juurde toota. Ehk seal, kus on puudu, tekitatakse juurde, kas mõne muu info killuga või emotsionaalselt.

„Wag the dog“ on hea näide sellest, kudias suudetakse meedia abil inimestele tekitada mulje vääradest situatsioonidest (antud filmist siis sõjast Albaanias ja pommist USA piiril), et katta selle abil enne presidendi valimisi viimase isiklikud äpardused.

Peegeldab: Meedia kajastab päevakajaseid sündmusi. Ainult seal, kus vaja ja võimalus tekib suurema poleemika tekitamiseks, paneb juurde ja hakkab konstrueerima.

Haridus ja haritus

Eristan haridust ja haritust väga lihtsalt: haridus on see, mille omandame koolis ja haritus on koolis omandatule lisaks arenenud kultuursus ja kombestik, lai silmaring ja teadmised.

Laps, kellele on huvi, arusaam lugemisest ja ligipääs raamatutele, võib olla isegi hariduse omandamiseta haritum kui laps, kellel on võimalus koolis käia.

Kommi fenomen võrguühiskonnas

Ühiskonnas on üha kasvav kommiprobleem: tänapäeval jääb suhtlus internetis vajaka. Kasutatakse lihtsaid, väga argipäevaseid sõnu ja unustatakse ilukirjanduslik keel. Ei tunta enam selliseid kauneid sõnu, nagu "küütlema" ja paljusid teisi, ammu unustatud sõnu. Netikommentaare lugedes trehvab pigem tihti kui harva ropu sõnasõja otsa, mis on alguse saanud erinevate teemakohaste arvamuste kokkupõrkel. Kas kommentaarium ei olegi tänapäeval enam koht, kus inimesed oma unikaalseid mõtteid avaldada saaksid? Sellegi poolest arvan, et asjakohane ideede konflikt on kohati hea. Sellest võib saada alguse nii palju uusi ja põnevaid jututeemasid. Inimesed saavad oma seisukohti kaitsta ja arendada, ning vastu vaidleva neti-filosoofi argumente kaaluda või ümber lükata. Muidugi tuleb selle juures jääda austusväärseks ja mitte kallata teisi üle sõimusõnadega, mida on tänapäeva keskmisel kommentaatoril raske teha. Kirjutades teemast sõltumatut solvavat kommentaari kellegi ema või kehakaalu kohta, on lihtne unustada, et teiselpool arvuti ekraani on samuti inimene.
Netikommentaatoritele: Sa oled see, mida kirjutad! Kui sa harrastad rumalat, kirjavigadest kubisevat, teisi põhjani maha tegevat suhtlusstiili, siis see ei näita sind heas valguses, vaid hoopis vastupidi.
Delfi pakub nüüdsest oma aktiivsetele kommentaatoritele võimalust kommenteerida avalikult oma nime või pseudonüümi alt. Julgustades inimesi esinema oma nime all ja reaalselt oma sõnade eest vastutust võtma.
Eriti masendav on mõelda sellele, et miks inimesed üldse sellist kurja netis kommenteerimist armastavad. Kas neil on olnud raske päev? Nad tulevad koju ja rahustavad end anonüümselt teiste argumente maha tehes ja teisi solvates.

Mõned näited netikommentaatorite sulest Priimäe artiklile "Poliitilise identiteedi vargus":

Arvo Tulliavarten
09.07.2013 11:59
haletsusväärselt silmakirjalik artikkel

ww
09.07.2013 11:58
PRIIMÄGI ELAS PÄRIS PRISKELT KESKERAKONNA PROPAGAnda ministrina. Ajad aga muutuvad ja Priimägi on maha käinud nagu keskerakondki. Enam ei vaja mõtlevad inimesed seda vana pronganda võtet ja Lasnamäe vantide peal on ainsana nimi Savisaar veel keegi.Oleks kena kui õppejõud Priimägi tegeleks ikkagi saksa kultuuriga ja ei vajuks Buresinit kaitstes päris mülkasse

Poiss
09.07.2013 12:05
Homo on

Peale liigsele õelusele interneti kommentaarides, häirib mind ka üleüldine inimese jõuetus olla „võrgust“ eemal. Ma arvan, et üks põhjus, miks me sotsiaalmeediast nii sõltuvuses oleme, on meie liiga kiire elutempo. Inimestel pole aega silmast-silma kohtuda ja vestelda. Kuid soov on kõige toimuvaga kursis olla. Tehnoloogia aitab meil selle probleemi lahendada. Tänu nutitelefonidele ja arvutitele, saame olla oma tuttavatega ükskõik kus suhtluses. Trammis, loengus või isegi potil olles. See fenomen on tekitanud sotsiaalmeediast sõltuvuse, mis on saanud ka sobiliku nimetuse: FOMO (fear of missing out).
Sellegi poolest võiks meil vähemalt nii palju viisakust olla, et silmast-silma kohtudes ja juttu ajades keskendume me vestluskaaslasele, ning hoiame oma peened nutitelefonid taskutes.

Katriini kommimäng

Me mängime kõik sama mängu, ainult et erinevatel tasanditel. Iga päev tegeledes samasuguse "põrguga", kuid erinevate "kuraditega".
Minu mäng on Reklaam ja imagoloogia ja minu tasandiks on II. Minu "põrguks" on propaganda ja minu "kuradiks" Priimägi.



Ma õpin kommunikatsiooni, sest mulle meeldib komm.
Tahan saada rohkem teadmisi kommist, õppida seda kasutama ja levitama ühiskonnas.